Sisestatud: 25.11.2020
Timo Normann
Eesti vanglasüsteemide muutmine skandinaavialikumaks
Pärast suitsetamise keelustamist on suitsiidide arv vanglates tõusnud 450%. Eesti vanglates on perioodil 01.01.2015 - 30.09.2019 sooritatud kaks suitsiidi ja alates 01.10.2017 kuni tänaseni 9.10.2020 11 suitsiidi. Samadel alustel polnud Tartu Vanglas aastatel 2015-2017 ühtegi suitsiidi.Pärast suitsetamise keelustamist 01.10.2017 on neid aga kokku olnud kolm.Kusjuures kõik suitsiidid on toimunud kolmandas üksuses (üksuse juht Joel Ruubel),üksikvangistuses. Otsest seost suitsetamise keelustamise ja suitsiidide vahel tuua ei saa,aga see on heaks indikaatoriks mõistmaks kuhupoole vangla,kui süsteem,teel on.Midagi peab väga viltu olema,et selline lühike aeg (2aastat ja 10kuud),annab 450 protsendilise tulemuse. Teadaolevalt hakkab kala roiskuma peast. Roiskumise peatamiseks tuleb pea eraldada kehast,kui eeldus kala riknemise koha pealt on kinnitust leidnud.Muidugi jääb alati ju võimalus,et taotluseks ongi saavutatud tulemus.Ühiskonna nägemus tulemusest pole,aga alati sama,mis ametit juhtival isikul. Seega on kaks varianti.Tulemus on saadud tahtlikult tegutsedes selles suunas,mis on loodetavasti siiski väheusutav.Või oskamatusest,eesti keeles siis lollusest ning tahtmatusest oma juhtimisvigu näha ja tunnistada. Aga mis sa ikka õpid või tunnistad,kui selleks puudub väiksemgi vajadus ning tahe. Kogu vangistussüsteem on üles ehitatud vanal heal nõukogudeaegsel meetodil, sunnil. Eesti vangistussüsteem on muutnud oma välise kesta,hooned,uute ja kaasaegsete vastu. Sisu on küll kohanenud uute tingimustega kuid jäänud oma olemuselt ikkagi nõukogudeaegseks.Domineerivaks filosoofiaks on,et süüdimõistetud on toime pannud tegusid,mis asetab nad inimlikkuse piiridest väljapoole ning seega peavad nad oma sooritatud kuritegude eest kannatama. Mida rohkem seda uhkem.Karistus määrati kohtuotsusega,aga kannatuste täideviijateks on vanglaametnikud oma tegevuse või tegevusetusega.Kuna tänapäeval taunitakse jämedalt füüsilist vägivalda,siis täidetakse kannatuste põhjustamise eesmärk pehmemate kuid pikaajalisemate vahenditega.Ehk siis luuakse vanglates selline sotsiaalne õhkkond,mis tekitaks pidevat hirmu,ebakindlust,alandust ja teadmatust.Kõiki komponente stressi saavutamiseks.Ja kõige selle käegakatsutav tulemus on 450 protsendiline suitsiidide arvu suurenemine.Suitsetamine on üks vähestest stressi maandavatest tegevustest ning mis seal salata,ainetest.Seega keelustades tubakatooted,keelustati ka rahulolu ja õnnetunde kogemine,lõõgastumine mida suitsetajatele ei asendatud millegagi.Aga see on ainult üks aspekt. Kogu vangistuses kohtlemise mudel on,aga tunduvalt keerulisem ja seda tuleb võtta komplektselt,sest kinnipeetava rutiinne päev võimaldab metoodiliselt teda panna kannatama,milleks sobib isegi öö. Nimelt ei kustutata kambrites ööseks valgust,vaid jäetakse põlema nn öövalgus. Valgus,mille intensiivsus on piisav,et lugeda rahulikult raamatut. Nagu juba teada, suitsiide see ära ei hoia,pigem soodustab. Valgusega takistatakse hormooni melatoniin teket organismis ning seega on uni öösel pinnapealne ning inimene ei puhka ennast välja. Ärgates,aga allutatakse kinnipeetav kohe alandustele ja seksuaalsele ahistamisele. Näiteks ühest kohast teise liikudes väljaspool elusektorit(tööle,kooli,med. osakonda,jalutama jne)peab kinnipeetav hoidma käsi selja taga.Antud sund on igal pool Euroopa õigusruumis tunnistatud alandavaks sest on loomuvastane.Alandav kohtlemine.Sektorist väljudes ja sisenedes otsitakse kinnipeetav iga kord füüsiliselt läbi ning selline„katsumine“on tegelikkuses seksuaalne ahistamine.Pole vist mõtet selgitada,et põhiosas on siiski vanglates heteromehed,kes taunivad olukorda,kus meesvalvur sul mitu korda päevas perset ja munandeid katsub.Eriti veel kui kohe kõrval asub sisse lülitamata metallidetektor,mida ei kasutata. Küll aga propageerib Eesti vanglasüsteem pederastiat,sest kuidas tõlgendada tõsiasja, kui kaks jumala võõrast meest lukustatakse ühte alla 8m² suurusesse kambrisse suuremaks osaks ööpäevast. Kindel ei saa olla administratsiooni lubadustes ja kokkulepetes,sest kokkulepped on üles ehitatud valetamisele. Üldiselt koostatakse kinnipeetavale individuaalne täitmiskava,mille eesmärk on kriminogeensete riskide maandamine, toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse,töö ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu.Ehk siis programm,milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. See ajagraafik koostatakse kogu karistusaega arvestades,karistusaja alguses.Ainult,miskit kindlat seal ei ole.Tegu on porgandiga,mis on seatud eesli nina ette ja mida see õnnetu loom asjatult taga ajab. Liigu palju sa liigud püstitatud eesmärkide poole,järele neile jõuda on väga raske sest vanglaametnik korrigeerib neid kokkulepitud eesmärke jooksvalt oma suva ja tahtmise järgi.Pahatihti ka ebaseaduslikult.Et see jutt ei jääks lihtsalt ühe kinnipeetava vingumiseks,siis võtame vaatluse alla mõned kohtulikud vaidlused vangla ja kinnipeetava vahel. Artikli autor pani end kirja Vanglatööstuse proovipäevale.Mingi aja möödudes uuris, mis on asjast saanud,sest individuaalne täitmiskava nägi töötamist ette.Kaua sa ikka elatud rahast,mida naine sulle laste kõrvalt saadab ning kohtukulusid nõuavad kohtutäiturid ka juba peaaegu,et surma ähvardusel.Vastuseks oli,et vangla ja vanglatööstuse konsultatsioonide tulemusel otsustati proovipäevale mitte lasta.Kes otsustas ning miks,polnud selge ka kirjalikke päringuid saates.Järelpärimised sai tehtud ka Tartu vangla sisekontrollile ning sisekontrolli vastusest selgus,et kõik on seaduspärane.Selle peale pöördusin Tartu Halduskohtu poole ning lõpptulemuseks oli see,et Tartu Vangla oli sunnitud tunnistama rikkumist ilma kohtuliku aruteluta.Tartu Halduskohtu otsus nr 3-20-414. Millistest kõrgetest moraalinõuetest ning eetikast saab siin selles valguses rääkida. Vangla ametiisikud valetavad nii,et suu suitseb ja sisekontrolli ülesanne on korruptiivselt kaitsta vanglaameti mainet ja huve.Totaalne ringkaitse kuni momendini mil see enam ei aita. Või siis teine näide,kus kinnipeetav toodi karistust kandma Eesti Vabariiki välisriigist ja seda sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärgil. Algselt koostatud individuaalne täitmiskava nägi kirjeldatavas näites ette gümnaasiumihariduse omandamise kolmel järjestikusel õppeaastal.Esimesel õppeaastal võimaldatigi kinnipeetaval kümnenda klassi kursuse omandamine. Edasi otsustas ametnik lihtsalt oma suvast teda mitte enam kooli lubada,karistuseks abitöödest keeldumise eest.Seda kolm õppeaastat järjest.Praeguseks on antud Tartu Vangla tegevus saanud õigusliku hinnangu Tartu Halduskohtutes ning tuvastatud on vangla tegevuse õigusvastasus kolmel järjestikusel õppeaastal.(Vt jõustunud kohtulahendeid nr 3-18-260; 3-18-2423; 3-19-2064).Ja loomulikult on ka siin tegu jälle kolmanda üksuse juhi Joel Ruubeliga!!! Selleks sügiseks oleks kinnipeetaval olnud lõpetatud gümnaasium ning omandatud ka elukutse.Selle asemel asub ta jätkama õpinguid Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi 11.klassis ja sedagi ainult tänu Tartu Halduskohtule,kes kohustas vanglat seda lubama.Irooniliseks teeb selle asjaolu fakt, et neil kolmel õppeaastal oli Tartu vangla direktoriks Rain Jõks,kes lubas tekkida olukorra,kus tema alluvad takistasid kinnipeetaval keskhariduse ja kutsehariduse omandamist.Praeguseks on endine vangladirektor Rain Jõks tööl Tartu Kutsehariduskeskuse direktorina. Kutsehariduskeskuse direktoriks on siis inimene,kes on soodustanud hariduse omandamise takistamist oma volialas. Paistab,et Eestis ongi normaalne kanala karjuseks määrata rebane. Sellised arusaamatused saavad alguse,aga sellest,et eesti vanglates kehtib veel seadustatud sunnitöö ja sellest keeldumisel ootab kinnipeetavat ees veel rohkem kannatusi,kui vangistusega paratamatult kaasneb!!! Tööle määratakse käskkirja alusel isiku nõusolekuta.Sellise töö definitsioon on sunnitöö.Seda ei legitimeeri tegelikult ka sellise töö eest tasutav tasu:0.64 senti tund. Vangla väited,et selline tegevus säilitab tööharjumuse ja lubab täita kinnipeetava suhtes esitatud rahalisi nõudeid on üldsusele puru silmaajamine.Aga nagu juba eespool kirjutasin,pole vangla koht,kus tõde taga nõuda.Valetamine on siin rohkem au sees ametnikel,kui kinnipeetavatel!!! Keskmiselt saab üks kinnipeetav osaleda majandustöödel 4-5 tundi kuus ja sedagi neljal kuul aastas.50% läheb nõuete tasumiseks ning 20% vabanemisfondi. Arvutused võib igaüks ise teha.Seega pole tegemist tööharjumuse säilitamise või rahaliste nõuete rahuldamise tagamisega. Sellest võiks rääkida alles siis,kui vangla tagaks täistöötunnid igale töötavale kinnipeetavale. Selliseid rikkumisi,mida vangla teadlikult korraldab on palju,kuid positiivse lahendini kohtutes jõuavad vähesed.Kinnipeetavatel pole võimalusi palgata kõrgepalgalisi juriste, nagu vanglal,maksumaksja raha eest,kes koostaksid õiguslikult disainitud põhjendusi vangla tegevuse õiguspärasuse tõestamiseks. Selline ebavõrdsus ja jõuetus frustreerib ka psüühiliselt tugevat inimest ning kõik see viibki kinnipeetava stressi ning kahjuks mõnel juhul ka suitsiidini.Üldine õhkkond on muutunud vanglates negatiivsemaks ning siit ka selliste raskete tagajärgede tõus. Muidugi tekib lugejal õigustatud mõte,et nad on ju ise süüdi selles,et vanglasse sattusid. Las nüüd kannatavad ja ärgu vingugu.Mõte on iseenesest tõesti õige,aga ära ei tohi unustada seda,et pärast vanglasse sattumist tullakse sealt välja ning edasi tuleb endistel vangidel elada ühiskonnas koos teiega. Seega tuleks endalt kõigepealt küsida,keda me sealt vanglast tagasi tahame.Kas tahame vähemalt samu kodanikke,kelle sinna saatsime.Natuke vanemaid, haritumaid ja targemaid.Või psühhopaate, kes on vihased kõige ümbritseva peale,sest neid on väärkoheldud,piinatud ja alandatud, mõnel juhul aastaid. Selline kohtlemine on muutunud normiks ning miks peaks endine kinnipeetav käituma teistmoodi,kui neid on vangistuses õpetatud??? Nii vangla,kui ka ühiskond on unustanud ära, et vanglasse saadetud inimene on vaja sealt lõpuks ka välja tuua ning seda parema inimesena.Praegu,aga tehakse kõik vastupidi,eelkirjeldatud faktide valguses. Aeg oleks vanglasüsteemide pilgud pöörata skandinaaviamaade poole ning kõrvaldada kõik need roiskunud kala peaks olevad tegelased,kes elavad veel nõukogude ajas ja romantiseerivad vanglaametnike subkultuuri, hüüdlausega„Vabariigi valvur“. Vabariiki valvavad selle kodanikud,mitte kumminuiadega vangivalvurid. Alustada võiks valimisõiguse tagasiandmisest selle riigi kodanikele, vangidele,kellelt see on võetud.Praegu ei erine me millegi poolest totalitaarsetest riikidest sest üksosa ühiskonnast ei ole vaba kandmaks koos kohustustega ka vastutust. Artikli pealkiri räägib ise kuhu praegu teel ollakse ning teada on,kes seda teed sillutab. Kas ühiskonnana tahame seda teed jätkata või laseme isikutel kellel on ükskõik,seda juhtida,on Teie otsustada!!! NB!Nimetatud tekst saadeti Õhtulehe,mis ilmus artiklis:,,Vangile ei meeldi trellid" kärbitud versioonis ja algne sisu mõte kadus üldse ära!!!! Ei saa lasta ju meie õigussüsteemi kuidagi kahjustada,selline on isegi toimetajate arvamus,et kuna muidu vaadatakse pärast viltu ja satuvad sama süsteemi poolt põlu alla!!!
Märksõnad: Eesti vabariik, vangla, vanglasüsteemide muutmine inimväärseks
Kategooria: Kodanikuühiskond

Kommentaarid:


Osalusveebi haldab Riigikantselei

info@osale.ee